Tallinna  Pedagoogikaülikool
KASVATUSFILOSOOFIA
Eksamitöö
 Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele
Õppejõud: S.Kera
Anna  Pomm
EV — 11
Tallinn
1997
Kõik,  mida 
Kierkegaard  filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises
loomingus. Kierkegaard kõigest hoolimata   on   tahtnud   olla   
ikka    esmajoones    usuline   aatleja, kelle  filosoofiagi  on  seisnud 
kristluse  tõdede ja nende enama teadvusse-tõstmise teenistuses. 
Selles  mõttes võime näha kogu ta filosoofilist loomingut
hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu — kuna
need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse  eluväärtustele. 
Arvamine, et Kierkegaard on
filosoof ainult niivõrd, kuivõrd ta ründab Hegelit, on seda
silmas pidades päris tabav iseloomustus.  Hegeli dialektilist meetodit
eitades vastandas Kierkegaard talle   sokraatilise  dialektika:  “… igatahes
on  usaldusväärne, et  tal  (Hegelil)  ei   ole   Sokratesega  
absoluutselt  mitte midagi ühist”. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades
ja seda rünnates oli Kierkegaard Sokratesest  vaimustuses  ja  nimetas 
teda oma õpetajaks. “Väljaspool  kristlust,  Sokrates, oled sina —
ainukesena  —  õilis,  avala hingega tark,  sina olid tõeliselt
reformaator”. “…Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega
tunnistan kui mõtlejat…” on Kierkegaard  kirjutanud  vahetult  enne 
surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese
“maievtiline” dialektika (µaieutich — ämmaemandakunst) — meetod, mida   Sokrates 
oli  sarnastanud oma ämmaemandast ema   kunstiga,   meetod,   mis  
aitas   tõel   ilmale     tulla  dialoogilistes  otsingutes,  kahtluses 
ja  vaidluses, küsivas  lähenemises tundmatule —
ühesõnaga subjektiivne dialektika,  kunst  küsitleda 
iseennast  iseenese kohta.
Kirkegaard  ülistas 
Sokrates   selle   eest, et too “tõi  ilmale iroonia ja andis oma
lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni
enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi
“dialektika” taasloodud  sokraatiline dialektika. Asi pole üksnes selles,
et Kierkegaard ise eristas oma “dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui
uut, täiuslikumat dialektikavormi  —  kristlikku  sokratismi. 
Ehkki  “Sokratese  
põhimõte   seisneb…   selles,  et  inimene  peab   leidma  
oma   tegude  eesmärgi  kui ka  maailma  lõppeesmärgi, 
lähtudes  ainuüksi enesest, ja  saavutama  tõe  omaenese 
jõududega,”  siiski  “mõtleb  tõeline   mõtlemine” 
Sokratese   arvates  “nii, et  tema  sisu  ei  ole  seejuures   subjektiivne, 
vaid  objektiivne”.
Kui Sokratesel olid maievtika
ja iroonia vahendeiks objektiivse tõe kindlakstegemisel, siis
Kierkegaard  kasutas  neid   subjektiivse   tõe,  “tõde minu  
jaoks”  saamiseks,   kuivõrd    ühtki    teist   tõde ta tunnistatud:
“…objektiivselt  pole  olemas  mingisugust tõde…”. 
Kierkegaard heitis kohe alguses
kõrvale objektiivse  tunnetuse  ning eitas selle väärtus ja
tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist — radikaalse subjektivismi —
teed. “Ma ei nõua midagi muud peale tunnistamise,  et  meie  objektiivsel
ajal olen mina ainuke,  kes ei suuda objektiivne olla”. 
See subjektiivsuse ja
objektiivsuse absoluutne vastandamine on  kogu  Kierkegaardi  filosoofia  
nurgakivi,   filosoofia,  mille esmane ülesanne             oli kummutada
“väär ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest
need, kes räägivad objektiivsetest tulemustest,  mõtlemata, 
et just nimelt filosoof on ülimalt  subjektiivne”. 
Nagu Hegel, määratles
Kierkegaard saamist mitteolemisest  olemisele üleminekuna. Tema arvates
olid Hegelil “eitus, üleminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, 
kahtlast  salaagenti,  kes  kõik    liikuma panevad”,  ja  hoopiski 
mitte   ühelegi   loogikale  alluvad   “rahutud  pead”. 
Saamine  on  muutumine, 
teisekssaamine,  teiseks  üleminek,  üleminek  võimalikkusest 
tegelikkusesse.   Ent   Kierkegaardi   arvates    erinevad     voimalikkus ja
tegelikkus põhimõtteliselt,  kvalitatiivselt.  “…Kuivõrd
lõpmatult erineb millegi käsitamine võimalikkuses 
sellesama  käsitamisest  tegelikkusest,” on  ta  “Päevikus” 
märkinud.  Erinevalt võimalikkusest ei saa tegelikkus tema 
arvates  olla  loogilise  käsitluse  objekt. “Mõeldav reaalsus  on 
tegelikkus,   ja   iga   küsimuse  selle  kohta,  kas  miski   on  
tegelik   peab   mõtlemine  hülgama”.
Kierkegaard pidas selles
küsimuses peamiseks eksimuste  allikaks   võimalikkuse   ja  
tegelikkuse  ning paratamatuse   vahekorra    väära    käsitus. 
Saamine   ei   allu    paratamatusele   ja   ei   sobi  sellega  kokku.   “Kõik,  
mis  saamas  on,  tõestab  juba oma saamisega, et  ta  ei  ole 
paratamatu;  sest  ainus,  mis  ei  või  saada, on  paratamatu,  kuna 
paratamatu  on  olemas”.
Hegelile määratud
Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika välistab vabaduse ja
ühtlasi jutuslikkuse, ei ole põhjendatud. Nende kategooriate
dialektiline  käsitus  seisabki  selles,   et  nii paratamatust  kui  ka 
paratamatust  ja  juhuslikkust seob  vastandite ühtsus  ning  need  
kategooriad   ei  välista  teineteist. 
Kui  Kierkegaard 
võttis  endale ülesandeks kukutada paratamatuse mõiste
vabaduse ja   juhuslikkuse  nimel,   siis  —  vastandades   neid  
metafüüsiliselt   —  ütles  ta  lahti  dialektikast. 
Samavõrd   antidialektiline on tegelikkuse lahutamine
võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile, 
kes käsitas neid  dialektiliselt,  vastastikku 
läbipõimunutena,   mis  nähtub  juba formaalse ja reaalse 
võimalikkuse  eristamisest.
Niisiis ei pannud Kierkegaard
alust teistsugusele, Hegeli  omast  erinevale  dialektikavormile,  vaid   
hülgas dialektika.   Ta   püüdis   koguni   hoopis   lahti  
saada.  Ja   kui   ta   lõigi   lahku   dialektikast,   siis osutus
loogikast  vabanemine  teostamatuks,  kuivõrd  tollesama
lahkulöömise õigustusena oli Kierkegaard sunnitud tegema  igasuguseid 
loogilisi   trikke   ja jõupingutusi.
Vastuolukategooria läbib
kogu Kierkegaardi maailmavaadet:   “Kõikjal,  kus  on  elu, on
vastuolu”. Ent   tal   polnud   eksistentsi    lahutamatuks   atribuudiks 
loogiline,   vaid   pateetiline   vastuolu.   Kirg  pole  midagi muud  kui  pinge 
saavutanud  vastuolu.  Kus  puudub  elu  ja  kirg,  seal  ei ole vastuolugi. 
Väljaspool  eksistentsi  ei   ole  vastuolu, kuid  eksistentsiaalne 
vastuolu  ei  eelda  ühtsust,  vaid  välistab  seda.  
Seejuures  ei  ole  vastuolu 
isegi  eksistentsiaalse  tõlgenduse  puhul  Kierkegaardil  arengut 
edasiviiv  jõud.   “Sõna   “vastuolu”   ei  tule  siin 
võtta  mitte selles neetud  tähenduses, mida talle Hegel  omistab,
kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel sõnal
loomejõudu”. 
“Minu  eluvaatlus on
täiesti mõttetu. Mulle tundub,  et  kuri  vaim  on  mu  ninale 
asetanud  prillid, mille üks klaas tohutult  suurendab,  teine  aga 
samavõrra  vähendab.”
Kierkegaardi töödes
on väga vähe öelnud kasvatusest ja lastest üldse.
“Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi loota, et
nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga need, kes nendeks on saanud
— oh sa issand küll!” 
Kierkegaardile  polnud 
olemine   üleüldse  ja veel  vähem  inimese  eksistents 
mõtlemine.  Arvatakse, et  kuigi  Kiekegaard    lähtub   
idealistlikust   eeldusest, et  inimene  olemus  on  vaimne,  siiski  on  tema
vaimu-käsitus selline, et see õõnestab idealistliku
kontseptsiooni.
Kierkegaardi  arvates ei
või inimene olla teadusliku  tunnetuse objekt, enamgi, teda ei
või käsitleda   ka  subjektobjektina,   mida   tegi  Feuerbach ja 
mitmesugused   psühhofüsioloogia   koolkonnad.  “Kes eksisteerib, 
see  ei saa  samuti olla  korraga kahes  kohas, ei  saa  olla 
subjekt-objekt”.  
“Materialistlik 
füsioloogia on  koomiline…, aga  uusim,  enam  hingestatud 
füsioloogia  on sofistlik”.  Hinge  ja  keha   probleem   ei  ole 
Kierkegaardile  mingit  raskust  tekitanud:  hing on primaarne, keha —
sekundaarne.  “Keha  on hinge  ja seega  ka vaimu organ”.  Kierkegaardi  
meelisvormel  oli:   inimene on hinge ja keha süntees, mida juhib vaim. 
Lõppkokkuvõttes  “inimene  on  vaim”.  
Psühho-füüsilise  probleemi on Kierkegaard  lahendanud  
idealistlikult. 
Kuid 
psühhofüüsiline  probleen  on  vaid üks fülosoofia
põhiküsimuse   —  olemise  ja  mõtlemise  vahekorra 
küsimuse  —  tahke. 
Kirkegaard  ei  pidanud olemist
mõtlemiseks,  kuna vaim  pole mõtlemine,  mis  ainult ei 
võimalda, vaid  lausa  nõuab  loogilist  mõõtu   
ja   käsitlust.  Just  selles  on  tema  salvava   märkuse 
tõeline  mõte,  et  väite  puhul  — olemine  ja  
mõtlemine on  samased,  tuleb  “ühekorraga naerda  ja  nutta”.  
Kui “olemise”  asemel  oleks
jutt “eksistentsist” (spetsiifilises tähenduses,  milles  seda 
mõistet kasutas  Kierkegaard),   ja  “mõtlemise” asemel  — 
vaimust (jällegi tema tähenduses), siis vormuleeriks vaimu ja 
eksistentsi samasuse  printsiip  adekvaatselt   eksistentsialismi  kui 
Kierkegaardi  tüüpi  subjektiivse idealismi 
põhilause.   
Öelduga ei ole
karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika   Descartes’i   lausega  
“ma  mõtlen,  järelikult ma olen olemas”. Ta väitis, et
olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja tõstatas
Descartes’i vastu mõtlemise  ja  olemise  vahekorra  vastupidise
vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma mõtlen”.
Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus  liigendas   olemise   ja   
mõtlemise,  nende vahel  ei  ole  “ideaalset samasust”. 
“Mõtlemisega samane  olemine  ei  ole  üldse  inimlik  olemine”. 
“Minu  peamine  mõte
oli, et meie ajal on teadmise  ülikülluse  tõttu  ära 
unustanud,   mis  tähendab eksisteerida  ja  mis tähendus on
enesessepööratusel…”.  
“Mõned  looduseuurijad 
leidsid  või  püüdsid leida  kusagil  maailmas  eksisteerivat
Archimedese punkti  ja  sellest  punktist   universumid   vaadelda…”, on
kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga iseeneses.
Sellises spetsiifilises
tähenduses on “eksisteerimine”  Kierkegaardile  ainuke  
“tõelisus”,  mis piirab “olemise” mõistet ja on vastandatud
“mõtlemisele”.  “On  tõelisus  välisilm?” küsib ta
iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”, oma   Mina 
enesesuhe  oma   Minaga.
Kiekegaardile oli erakordselt
iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta “ainsaks tunnetamatuks asjaks
iseeneses, millega mõtlemises ei ole obsoluutselt midagi ühist”. 
Kierkegaardi ei rahuldanud
määratleda inimest mõtleva   olendina:   selles   ei   ole 
inimese olemus ning see pole tema eksistentsis peamine. “Tõeliselt 
inimlik  on — kirg.  Kireta ei saa eksisteerida. Kõik
eksistentsiprobleemid  on  ühenduses  kirega.    Kirg   on  eksistentsi 
Alfa  ja  Omega.  Kirg  eelkõige.  Kirg on  eksistentsi  liikumapanev  
jõud   ja  “subjektiivsuse  tipp”. 
Taani teoloogi arvates ei
või inimest niisiis määratleda   mõtleva substansina,
loomuliku olendina ega üldse mingit liigi “objektina”.  Tegelikult ei saa
inimest üldse defineerida. Olles kordumatu individuaalsus ja puht subjektiivne
olend, teeb ta end selleks,  mis  ta  on. “inimene on vaim. Aga mis on vaim?
Vaim — see on  Mina.”
Küsimusele “Mis
tähendab olla inimene?”, Kierkegaard  on  taandanud  filosoofia
põhiküsimuse: mis  tähendab  olla?…
Kierkegaard on end kunagi
võrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku variseda ahvardaval
pööningul. Seejuures ta teab seda. Sellepärast ongi tema
filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad mahalõhkumisele
määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on kaotanud jalge alt
igasugune pinna”.
Võib olla tema
filosoofilised tööd püüavad nõu anda, aidata nendele
inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et inimesed ise leiaksid
otsust. 
V4ib-olla üks
väljapääs, mida ta pakub on: “Mõistatuslik ei tule olla
mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka iseendale.”
KASUTATUD
KIRJANDUS:
1.????????,
?.  ??????????? ? ????. 1994.
2.???
??????????. 1994.
3.Bõhhovski B.
Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.
4.Salumaa E. Kierkegaard. 1993.